Lisateave talviste agoniittaimede hoolduse kohta

Talvised akoniittaimed tulevad sageli läbi lume, ärge pange tähele vähest külmakraadi ja avavad nende võisarnased õied esimesel võimalusel. Aednikele, kellele meeldib istutada kevadel teid tervitavaid mitmeaastaseid taimi, võib talvise akoniidi tundmaõppimine anda väärtuslikku teavet.

Talvine akoniitaimede hooldus

Erinevalt tulpidest ja krookustest pole talvised akoniitsibulad tegelikult üldse sibulad, vaid mugulad. Need lihavad juured hoiavad niiskust ja toitu taime kasvu ja talveune talve ajal nagu sibul. Neid tuleks istutada hilja sügisel samal ajal, kui kaevate sisse muud kevadised õitsvad sibulad.

Need väikesed mugulad peavad olema hästi kaitstud karmide talveilmade eest, nii et istutage neid umbes 5 tolli sügavuselt mugula alusest pinnase pinnale. Talvine aconiit on väike taim, enamiku taimede läbimõõt ei ületa 4 tolli, nii et ärge muretsege, et neid aiapeenras välja tõrjuda. Istutage need umbes 6 tolli kaugusel, et ruumi levida, ja matke need paaritu arvuga rühmadesse kõige atraktiivsema väljapaneku jaoks.

Varasel kevadel näete rohelisi võrseid, siis varsti pärast seda leiate erkkollased lilled, mis näevad välja nagu pisikesed liblikad. Need õitsengud ei ületa tolli ja neid hoitakse umbes 3–4 tolli maapinnast. Kasvav talvine akoniit kaob mõne päeva pärast, jättes kevadise muda katmiseks atraktiivse lehestiku, kuni hiljem ilmuvad lilled.

Talvise akoniidi hooldus seisneb peamiselt selle üksi jätmises, et elada ja areneda. Kuni olete mugulad istutanud viljakasse, hästi kuivendatud pinnasesse, kasvavad nad ja levivad aastast aastasse.

Ärge kaevake taimi üles, kui need õitsevad. Laske lehestikul loomulikult tagasi surra. Selleks ajaks, kui teie muru on niitmiseks valmis, on talvise akoniidi lehed närtsinud ja pruunistunud ning valmis koos aasta esimeste rohuteradega ära lõigata..